Carry me anew...

... möödas on peaaegu neli kiiret kuud viimasest postitusest. Käidud on rohketel väikestel seiklustel, nii üksi kui ka koos heade inimestega, nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Kogetud palju rohketelt üritustelt ja õpitud targematelt inimestelt.

 Pilte olen siiski teinud nii koolis, Terminalis ja igalpool mujal. Mõnest spontaansest ja ka mitte nii spontaansest shootist panen ka pildid siia. Vahepeal sain endale ka päris oma beebiCanoni, mille suhtelise juhusliku esimese katsetuse sai enda peale minu armas Triin, kellega ühel kevadiselt päikselisel laupäevahommikul vanalinnas turiste mängisime.

Nädal pärast seiklemist Triinuga, oli meil Hanna-Roodaga vaja Tartusse trippida. Jällegi juhuslikult oli kaamera kotti jäänud ja kui muud vihmase ilmaga mõlema jaoks võõras linna teha pole, siis bussijaama jalutades saab pildistamise ja enese üle naermisega alati tuju paremaks.

See Tartus käik oli meie jaoks ilmselt meeldejääv terveks eluks. Rohkem sõnu pole vaja. 

Nautige Rooda ilu!

Elu ongi ilus kui omada nii ilusaid sõpru, nagu need kaks mul on.

Aitäh teile!❤️